Kirjanduslugu on kokku uks suur mütoloogia. Mida võimsam kirjandus, seda ohtramalt müüte. Hasartsed mütologiseerijad on muidugi kirjandusteadlaste hordid. Just tänu neile on kirjanduslugu nauditav ja saladuslik. Või kahvatu ning lineaarne, nagu eesti oma. Uurijail on omad äraproovitud nipid ja mallid. Efektiivne on mingile kohalikule nähtusele külge kleepida rahvusvaheline paralleel. Nõnda, nagu banaalses kaubareklaamiski tehakse, naiteks: Saku õlu on Eesti Nokia. Asjal kohe haardelisem mõõde, tekivad assotsiatsioonid jne. Vene kirjandusteaduses ja välismaises russistikas on viimasel ajal palju nokitud Sergei Jessenini ja Nikolai Kljujevi homoseksuaalsetes suhetes. Lugu ju iseenesest intrigeeriv, kuid et värgile metafoorilist helinat ja loovat piltlikkust lisada, siis öeldakse: Jessenin ja Kljujev olid vene Verlaine ja Rimbaud.
Tegelikult olidki. Mitte üksnes valiste tunnusmärkide järgi, mida on ka mitmeid. Nendegi vanusevahe oli kümmekond aastat, neistki üks kiilakas ja habemik ning teine rõõsk lapsenäoline keerub jne. Muidugi, erinevusi oli prantsuse ja vene paari vahel veelgi enam. Prantslased produtseerisid urbaniseerunud luulet, venelased aga rõhusid valjuhäälselt külale. Muide, oma mütoloogiat lõid venelased sootuks jõulisemalt. Verlaine ja Rimbaud olid olemuslikult ehedamad, Kljujev ja Jessenin aga teadlikult teatraalsemad. Nende esimesed koostulekud kirjanduslikele üritustele olid väljakutsuvalt kostumeeritud, mängiti poeete maalt, vene küla hingust. Kljujevi võitud juuksed olid poti järgi lõigatud ja ta kandis stepitalupoja musta kaftanit. Jesseninil oli üll hele tikitud talupojasärk, jalas viksitud saarikud, vahel koguni viisud, käes hoidis ta tingimata külapilli karmoškat. Kljujev ümbritses oma mineviku tumedate legendidega, kõneles, et pärineb iidsest vanausuliste soost, otsejoones ülempreester Avvakumist, et on noorena osalenud hlostide sektantlikes rituaalides, valmistunud enesepõletamiseks, hallitanud mungana kloostrikeldris, rännanud räbalais mööda emakest Venemaad jms. Kõike seda oli võimatu kontrollida, kuid imidžiloomena mängis pajatatav tõhusalt. Igatahes kergemeelsed modernistid Beloi, Brjussov, Blok, Gumiljov ja teised pidasid räpast Kljujevit talupojast prohvetiks. Realistlikud Bunin ja Gorki aga nägid mehikeses kavalat mužikki. Ja neil oli õigus: Kljujevi võltsrahvalikkus polnud suunatud rahvale, vaid edevale intelligentsile. Kljujev polnud kunagi maad kündnud. Nagu Jesseningi.
Kooliõpikuis kirjeldatav Jessenin erineb tegelikkuses elanust kardinaalselt. Serjožat iseloomustas lapsest saati naeruväärne nartsissism. Tema eneseimetlus oli otsatu. Kunagi öelnud poeedisse armunud Nadja Volpin peegli ees end vahtivale Jesseninile: "Meil on hammastavalt ühine maitse. Mina armastan Jesseninit - ja teie ka." Ka Kljujevi ja Jessenini kooselu kandis osaliselt reklaamihõngulist eesmärki, ent kätkes ka tõelist homoseksuaalset kiindumust. Kljujevi armastus oli jäägitu. Edev Serjoža mängis kapriisset noorukit nagu ta prototuup Rimbaud'gi. Jessenin pilkas seljataga vanakest Kljujevit, kuid poolteist aastat ühes voodis magamist reedab, et intiimeluline klapp neil vahelduva eduga kestis. Muidugi, Jessenin polnud sihiparane ja ainitine homo nagu Kljujev. Ta jõudis oma lühikese elu kestel olla neli korda abielus, sigitada lapsi. Kuid Kljujevi suhte kõrval ei põlanud Jessenin ka muid omasoolisi vahekordi. Kui see talle kasulik oli või ta edevust rahuldas. Näiteks vahekord luuletaja Sergei Gorodetskiga, kes on kirjeldanud nende intiimõhtut: "Siis me suudlesime ja Sergunka luges taas luulet...". Pole kahtlust ka Jessenini armusuhtes poeetide Rjurik Ivnevi (kodanikunimega Mihhail Kovaljov) ja Leonid Kannegiseriga, viimane figuur laks ajalukku mitte oma luulega, vaid tõsiasjaga, et tappis bolševik Ustritski. See verine tegu aga käivitas punase terrori. Jesseninit peetakse põhjani venelikuks luuletajaks, ehkki ta nais- ja meesarmukesed olid enamasti juudid. See omakorda ei takistanud Jesseninit sattumast antisemiitlikesse skandaalidesse. Kljujevi juudivihkamine oli aga üldteada. Kogu tollane epateeriv linnastunud talupojaluuletajate kamp, peale Kljujevi-Jessenini käisid nende sekka veel Sergei Klotškov, Pjotr Orešin jmt., kaldus vene šovinismi ja mustasajalisusse. Tihti rabamishimust. Parimaks reklaamiks kõigile talupojaluuletajaile jääb aga nende päästmatult traagiline ots. Jessenini efektne enesepoomine on kõigile teada. Kljujevi huku ümber on aastaid keerelnud legendaarseid versioone, nii nagu ta ise soovinukski. Orešini surmakohaks sai Butorski, Klotškovil Lefortovi vangla. Kirjandusloolastel aga vedas, materjali õhevil fantaasiateks lõputult.
