Suur vene luuletaja Sergei Jessenin sündis 3. oktoobril 1895 Rjazani kubermangus Konstantinovos ja suri 28. detsembril 1925 Leningradis. Jessenin oli oma päritolult talupoeg ja Venemaa rahva hulgas üks populaarsemaid poeete. Ka tema luuletuste teemaks on sageli küla ja maaelu. Aastatel 1922-1923 oli ta abielus tantsijanna Isadora Duncaniga, kes Sergeile Ameerikat ning teisi lääneriike näitas. Need aga ei vaimustanud poeeti üldse mitte ning ta nõudis, et nad pöörduksid tagasi Nõukogude Venemaale.
Kokku oli Jessenin oma 30 aastat kestnud elu jooksul abielus viis korda.
Poeet leiti surnuna Leningradi hotellist „Angleterre". Ametliku versiooni järgi sooritas ta enesetapu, kuid seda versiooni ei usu peaaegu mitte keegi. Sergei Jessenin on maetud Moskvas Vagankovo kalmistule.
Nendesse lakoonilistesse ridadesse võib toppida kogu tolle geeniuse elu. Temast on üldse räägitud kas väga lakooniliselt või siis äärmise põhjalikkusega, samas tutvustab poeeti kõige paremini tema looming - see on aga olnud väga pikka aega põlu all.
Miks? Sest Pimedusemaailm kaitseb end Valguse vastu.
Olen kindlalt veendunud, et aeg-ajalt, kui maailm muutub ülimalt räpaseks ja inimhingedes valitsevad enamikus vaid pimedus, viha, kadedus, kasuahnus, ilmuvad meie hulka inglid-ekstremaalid. Nende ülesanne on külvata inimhingedesse maksimaalne kogus Valgust ja Armastust. Kõige eredamad näited neist ingleist on olnud Jessenin, Mozart ja Puškin.
Kõik kolm viibisid meie maailmas väga lühikest aega. Jessenin elas vaid 30 aastat, Mozart 35 aastat, aga Puškinil õnnestus välja venitada lausa 38 aastat. Kõik kolm surid vägivaldset surma ja kannatasid oma elu viimastel aastatel Musta Mehe külaskäikude all. Kõik kolm jätsid endast maha tohutu koguse inimhingede puhastusvahendit - surematut kunsti.
Tundub, et mida suurema Valguse-potentsiaaliga siia maailma tullakse, seda raskem on siin, Pimeduse kuningriigis, viibida. Siinolemise teeb neile inglitele talutavaks epateerimine. Puškin ilmus õukonnaballile alasti, Mozart pidas ohjeldamatuid pidusid, Jessenin kakles, lisaks oma pidudele, skandaalidele ja armuafääridele.
Kunagi ütles keegi vene kirjanduse nimekas mees - minu mäletamist mööda Žvanetski: kirjutamisega on kui pissimisega, seda tuleb teha siis, kui enam tagasi hoida pole võimalik. Jessenini luule on tekkinud just sedasi - tema geniaalsed read on temast välja voolanud siis, kui pitsitus on talumatuks muutunud ning tagasi hoida pole olnud enam võimalik. Äärmiselt vähe on ta kirjutanud tellimustöid - elama ja sööma ju ikkagi kuidagi peab -, aga ega ta eriti nende tellimuste üle uhke olnud. Samas on luule olnud vast see ainus dimensioon, milles Sergei Jessenin siin Pimedusemaailmas elada suutis.
Kas lahkus Jessenin elust vabatahtlikult, nagu kõlab ametlik versioon, või aitasid siiski eriteenistusemehed kaasa, ja et ta tundis oma minekut ette? Igatahes lahkus poeet, luuleread huulil, kirjutades salvrätile oma verega:
Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõpuks olla igavene.
Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam on veel surm.
(Luuletused tõlkinud Artur Alliksaar.)
