Näytetään tekstit, joissa on tunniste Sergei_Jessenin. Näytä kaikki tekstit
Näytetään tekstit, joissa on tunniste Sergei_Jessenin. Näytä kaikki tekstit

Sergei Jessenin ..Kui hobused surevad.."

Kui hobused surevad, kas siis saavad neist ükssarved?
* * *
Taevavalvur, mulle lahti löö 
päeva siniukse riiv!
 
Valge ingel täna südaööl

hobuse mu tallist viis.
Vara niigi küllalt jumalal.
Mulle hobu oli kõik.
Ahelate kuldse kuma all
meeleheites heitleb võik.
Näen – ta kargleb, karjub kohkund suust.
Pingul lingu rebib loom.
lendab tema sapsudest kui kuust
vahu valkjas udujoom.

Sergei Jessenin ..Kilde

Küll on tuisk, tont võtaks, taevas ära kaob,
maru valgeid naelu katusesse taob.
Ent ei ükski maru väärata mind või-
saatus südantpidi mind su külge lõi.

***

Igast embusest hinge jääb kurd.
Ei mind keegi saa endale päris.
Minu õnn on nii terav ja kurb,
et ta elu mul tükkideks närib.

***

Kus mul kaotus – nii veider ja rumal!
Veidraid kaotusi elu on täis.
Mul on häbi, et oli mul jumal,
ja on valus, et ilma tast jäin.

Kuldsed kaugele-kadunud ajad!
Elu saastas nad tuhmusid kõik.
Oli jõhkrusi südamel vaja,
et ta kirkamalt põleda võiks.

***

Ennäe vintsket kuradi turja,
kanda jaksab ka terasest teid.
Mis siis ikka, et elu läks nurja-
põhja on mindud ka enne meid.

***

Ees sinendavad uued nurmed, salud,
ja punapäike õõtsub loikudes.
Nii muutlikud on hinges rõõmud-valud.
Ma sõidan, mälestusist hoidudes.

Sergei Jessenini mälestuseks


Suur vene luuletaja Sergei  Jessenin  sündis 3. oktoobril 1895 Rjazani kubermangus Konstantinovos ja suri 28. detsembril 1925 Leningradis. Jessenin oli oma päritolult talupoeg ja Venemaa rahva hulgas üks populaarsemaid poeete. Ka tema luuletuste teemaks on sageli küla ja maaelu. Aastatel 1922-1923 oli ta abielus tantsijanna Isadora Duncaniga, kes Sergeile Ameerikat ning teisi lääneriike näitas. Need aga ei vaimustanud poeeti üldse mitte ning ta nõudis, et nad pöörduksid tagasi Nõukogude Venemaale.
Kokku oli Jessenin oma 30 aastat kestnud elu jooksul abielus viis korda.
Poeet leiti surnuna Leningradi hotellist „Angleterre". Ametliku versiooni järgi sooritas ta enesetapu, kuid seda versiooni ei usu peaaegu mitte keegi. Sergei Jessenin on maetud Moskvas Vagankovo kalmistule.

Nendesse lakoonilistesse ridadesse võib toppida kogu tolle geeniuse elu. Temast on üldse räägitud kas väga lakooniliselt või siis äärmise põhjalikkusega, samas tutvustab poeeti kõige paremini tema looming - see on aga olnud väga pikka aega põlu all.
Miks? Sest Pimedusemaailm kaitseb end Valguse vastu.
Olen kindlalt veendunud, et aeg-ajalt, kui maailm muutub ülimalt räpaseks ja inimhingedes valitsevad enamikus vaid pimedus, viha, kadedus, kasuahnus, ilmuvad meie hulka inglid-ekstremaalid. Nende ülesanne on külvata inimhingedesse maksimaalne kogus Valgust ja Armastust. Kõige eredamad näited neist ingleist on olnud Jessenin, Mozart ja Puškin.
Kõik kolm viibisid meie maailmas väga lühikest aega. Jessenin elas vaid 30 aastat, Mozart 35 aastat, aga Puškinil õnnestus välja venitada lausa 38 aastat. Kõik kolm surid vägivaldset surma ja kannatasid oma elu viimastel aastatel Musta Mehe külaskäikude all. Kõik kolm jätsid endast maha tohutu koguse inimhingede puhastusvahendit - surematut kunsti.
Tundub, et mida suurema Valguse-potentsiaaliga siia maailma tullakse, seda raskem on siin, Pimeduse kuningriigis, viibida. Siinolemise teeb neile inglitele talutavaks epateerimine. Puškin ilmus õukonnaballile alasti, Mozart pidas ohjeldamatuid pidusid, Jessenin kakles, lisaks oma pidudele, skandaalidele ja armuafääridele. 
Kunagi ütles keegi vene kirjanduse nimekas mees - minu mäletamist mööda Žvanetski: kirjutamisega on kui pissimisega, seda tuleb teha siis, kui enam tagasi hoida pole võimalik. Jessenini luule on tekkinud just sedasi - tema geniaalsed read on temast välja voolanud siis, kui pitsitus on talumatuks muutunud ning tagasi hoida pole olnud enam võimalik. Äärmiselt vähe on ta kirjutanud tellimustöid - elama ja sööma ju ikkagi kuidagi peab -, aga ega ta eriti nende tellimuste üle uhke olnud. Samas on luule olnud vast see ainus dimensioon, milles Sergei Jessenin siin Pimedusemaailmas elada suutis.
Kas lahkus Jessenin elust vabatahtlikult, nagu kõlab ametlik versioon, või aitasid siiski eriteenistusemehed kaasa, ja et ta tundis oma minekut ette? Igatahes lahkus poeet, luuleread huulil, kirjutades salvrätile oma verega:
 Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõpuks olla igavene.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam on veel surm.

(Luuletused tõlkinud Artur Alliksaar.)

Sergei Jessenin " Selle maailma kiiresti läbin.."


Selle maailma kiiresti läbin.
Mulle lõbusalt lehvita vaid.
Täna öösel ma Kuu juures nägin
helke sügisest mahedaid.
Esmakordselt saan kuupaistes sooja.
Esmakordselt on jahedas soe.
Justkui polekski arm läinud looja.
Justkui leiaksin jälle ta toe.
Meid on kurnanud tasandik tüütu
ja me liivikud, valged kui sool,
ja ehk kellegi räsitud süütus
ja see lõpmatu igatsusvoog.
Ma ei tea, kuhu läheb mu rada.
Ta küll vaevalt mu koju veel toob,
kuid nii hea on, et armastada
sünnikohta võin sinuga koos.

"Sergei Jessenin: "Oli see unes või ilmsi.."


Oli unes või oli see ilmsi -
kauge mälestus mällu poeb -
ahjul mõnuldes jälgis mind silmsi
nurru lüües mu kassipoeg.
Laulu ümises vanamemm, kudus,
äkki kargas mu terane
kiisu, kes senini vaikselt tudus,
tiigrina lõngakerale.
Aeg laks. Vanaätt viimaks jäi üksi.
Ja kui aastad said nädalaist,
tollest kassist sai kõrviku mütsi,
mille ätt kandis rabalaiks.

Luuletus, mille Jessenin olevat enne enesetappu peolaua ääres rätikuservale kritseldanud:


Sõber, hüvasti, mul ees on minek
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

Sergei Jessenin " Oi, mu Maa.."


Oi mu maa! Oi laiust, sina!
Iga onn kui pühapilt…
Teist nii ääretut kui sina
pole leida kusagilt.
Nagu palverändur vaga
ringi käin su taeva all.
Kängus paplid küla taga
kiratsevad helinal.
Sinu vaikses pühakojas
lehvib mee ja õunte hõng.
Metsas, heinamaal ja ojas
keerleb lõbus tants ja mäng.
Kõik ses haljas õitemeres
lokkab, lõhnab, vilistab.
Nägus neiu igas peres
naeruhelmeid tilistab.
Hüüaks inglid ülalt maha:
"Jäta kõik, siis taeva saad!" ?
Vastan: "Taevast ma ei taha,
tahan ainult kodumaad!"

Sergei Jessenin " Öökull"


Öökull saab tõrelda metshaldja käest.
Linnu eest rohtu poeb varjule sääsk.
Uu!
Karumemm und näeb ja kurgus tal nutt:
odaga torgib ta jõnglasi kütt.
Uu!
Karjatab karu ja vangutab pead:
"Rutake koju, mu jõmpsikad head!
Uu!"
Kauguste sinasse heliseb hääl:
"Hõigaku vastu see, kes on sääl!
Uu!"

"Sergei Jessenin: "Ära siis, süda, nii peksa.."


Ära siis, süda, nii peksa!
Kõik teavad pettumusvalu.
Kerjus vaid saatuselt palub…
Ära siis, süda, nii peksa!
Kastaneilt kuukuldne lummus
niriseb üle me tahte.
Puruneb kirgede lummus.
Lala tðadraa vajab kahte.
Ära siis, süda, nii peksa!
Lastena, leidvaina lelu
naerame, nutame segi,
lootes, et rõõmugi elu
murede keskele tegi.
Ära siis, süda, nii peksa!
Õnne mind jahtimas nägid
paljude merede kaldad.
Taganeb igatsusvägi,
otsida enam ei malda.
Ära siis, süda, nii peksa!
Igakord elu ei tüssa.
Temas on lohutushetki.
Pugedes kallima üska
puhkan neid rahutuid retki.
Igakord elu ei tüssa.
Aeg viib ehk meiegi tähe
hõõguva õnne laviini,
ja meie armastus läheb
ööbikulauluga riimi.
Ära siis, süda, nii peksa!

Sergei Jessenin " Välja serval.."


Välja serval, kus rukis kord õitses
ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,
hommikul emakoer sünnitas seitse
valkja karvaga kutsikat.
Ärkas armastus, tugev ja tume.
Poegi lakkus ta õhinal,
nii et voolasid sulava lume
nired ta palava kõhu all.
Õhtul, kui õrrele läinud kanad,
ladus kutsikad kotti ja viis
kaenlas minema peremees vana.
Rühkis ema ta kannul siis.
Läbi sügava hangede haua
püüdis joosta nii ruttu kui sai,
ja ta pilgu ees varises kaua
lahvavee lõhnalik lõpmata lai.
Tuli tagasi, nõretas higi
küljekarvadest auravaist.
Talle näis, et kuu katuse ligi
ongi uks tema kutsikaist.
Vastu kõrguste sinist vaha
kaua ulus ta tõstetud pai.
Kuu kuid hõljudes kinkude taha
vajus, ja kavalalt peitu jäi.
Just nagu siis, kui leiva pähe
antakse kivi, - kesk hangesid
koera silmadest kuldsed tähed
lumme hääletult langesid.
Ah, kui palju on kasse maailmas
ei me lugeda joua neid.
Lohnav lillhernes unes mul ilmus,
tahti heliseb siniseid.

Sergei Jessenin " Tiigipinnale kuldlehti liibub..."


Tiigipinnale kuldlehti liibub.
Seal neid tiirleb ja vareleb,
nagu hõljutaks liblikad tiibu
lennul kaugele tähele.
see on õhtu, mis kisub mind kaasa.
Kuldne keeris on erutav-hea.
Tuulepoiss kasetüdruku haarab,
tõmbab särgi tal üle pea.
Jahtub org, jahtub hing ja ta hardus,
õhtu siniste lammaste uit.
Üksik kuljus veel ärkab, siis tardub
väikses aias täis uinuvaid puid.
Nüüd ma eriti selgesti tajun
tarka looduse häält enda sees.
Kuidas tahaksin olla nüüd paju,
kelle oksad on kummargil vees,
või siis kuu, kuhjast heinu kes rabab,
ära süüa neid jõudmata.
Ah, kui saaksin veel armastada
vastarmastust nõudmata!

Sergei Jessenin " Milleks.."


Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.
Meelde jäi su marjamahlajume,
mille õrnus kauniks tegi sind.
Olid puhas nagu karged lumed,
ehakuma kirgas kiirtepild.
Silmaviljaterad pudenesid.
Nime kõla kadus minu eest.
Ainult kortsund sall mul hiljukesi
lõhnab veel su puudutuste meest.
Siis, kui vaiksel tunnil koit kesk katust
kassina end peseb, kuulen ma
vetehaldjaid minu armastatust
kõnelemas saja tuulega.
Siniohu sosin vahel veenab,
et sa olid unistus ja luul.
Aga kas see uskumast mind keelas
sinu nõtket pihta, olgu, suud!
Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvarvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.

Sergei Jessenin " Leebest saab Kannataja"

Leebest saab kannataja,
Jõhker saab edasi.
Mul pole isegi vaja
leinata kedagi.

Kahju on enesest pisut,
koertest, kes koduta.
Tee aina edasi kisub.
Kõrtse on roduna.

Mida te sõimate, saatanad?
Kas vähesed elavad nii?
Kui pudelid nõnda sind vaatavad,
siis püksid või panti viid.

Aknad on ähmaselt kõrgel.
Rinnas on põletav vaev.
Leitsakus kooldund ja kõrbend
tänav õõtsub kui laev.

Räpane poiss selles lõõmus
möödujaid uudistab.
Nägu tal elav ja rõõmus.
Nina ta uuristab.

Uurista pealegi, ninna
pista või kogu sõrm.
Hinge vaid torkima minna
ei tohi, sest hing on õrn.

Minagi enam ei torgi.
Nüüd ma pean julgema
korjata kõrtsidest korgid
aukusid sulgema.