Juhan Viiding "Ma olen pannud segast"

Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand

ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad

ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid

ka kahhelkive seina
ei oska laduda

ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda

Juhan Viiding "Siin"

olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.

Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.

Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.

Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.

Juhan Viiding "Realistliku Ingli Laul" 1968

 

KISKUGE
       KÜLJEST
         MU
         TIIVAD,
      MONTEERIGE
         ENDALE
         KÜLGE
    
    VAADAKE,
        KUHU
         NAD
        VIIVAD
         TEID,
           TE
          RASVASED
         HÜLGED.
    
    MõNI TEIST
      ÜLES
         VÕIB
       TÕUSTA
      MEETRIT
       PAAR-
      KÜMMEND
        VAST
    
    MITTE
        ROHKEM
         KUIGI
     TE
      OLETE
        TÜHINE
         LAST,
    
    MIDA MU
      VAESED
        TIIVAD
      PEAVAD
         KAUA
      VEEL
         KANDMA
    
    USKUGE
       ÜKSKORD
        SIISKI
      PEATE
        NAD
      TAGASI
        ANDMA.
    
    TAGASI
       ELULE
         ENNAST
       PROOVIGE
        RAIPED,
          VÕITA,
    
    SURMA-
      METROOGA
        ÜKSKORD
      TULEB
        TEIL
      PÕRGUSSE
         SÕITA.

Artur Alliksaar " Tunnustus"

Eks olnud sinus sangarite valjust,
kui ohverdasid elumuinasloo
sa narrile, kes toitus pisinaljust
ja laulis vahel kahe valuhoo.
Sa imetled ta ujedust ja haljust,
kui moodustaks ta erilise soo,
kuid ta ei hõlma iial sinu paljust,
ehk selgeks sai küll päikese argoo.
Vaid sellega ta täidab üht su lünka,
et säratad ta ilmet igisünka
ja täiuseni viid ta aju kord.
Te teineteist siirdute kui sõtta,
kuid kumbki ei saa võite kaasa võtta,
need haihtuvad kui muusika akord.

Artur Alliksaar " Alternatiive"

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamist lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
         Et elu armastada, peab armu elustama.

Artur Alliksaar " Antidolorosoum"

Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.

Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.

Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.

Artur Alliksaar "Kahekesi"

Millal viljasid valmib me ulmedepuus,
ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus,
on nii lõpmata hea.

Kuni kestab me lokkavais luhtades luus,
ära peatu, mind vea.
Minu ees on su heledalt lainetav juus
ja su julguripea.

Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus,
hing kui enam end laulma ei sea,
jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus,
et Sind järgides teinuksin vea.

Artur Alliksaar "Aeg"

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainus silmapilk teistest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Artur Alliksaar "Autoportree"

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuleriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaalriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsmatult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

Sergei Jessenin ..Kui hobused surevad.."

Kui hobused surevad, kas siis saavad neist ükssarved?

* * *
Taevavalvur, mulle lahti löö 
päeva siniukse riiv! 
Valge ingel täna südaööl
hobuse mu tallist viis.

Vara niigi küllalt jumalal.
Mulle hobu oli kõik.
Ahelate kuldse kuma all
meeleheites heitleb võik.

Näen – ta kargleb, karjub kohkund suust.
Pingul lingu rebib loom.
lendab tema sapsudest kui kuust
vahu valkjas udujoom.

Sergei Jessenin ..Kilde

Küll on tuisk, tont võtaks, taevas ära kaob,
maru valgeid naelu katusesse taob.
Ent ei ükski maru väärata mind või-
saatus südantpidi mind su külge lõi.

***
…
Igast embusest hinge jääb kurd.
Ei mind keegi saa endale päris.
Minu õnn on nii terav ja kurb,
et ta elu mul tükkideks närib.
…
***
…
Kus mul kaotus – nii veider ja rumal!
Veidraid kaotusi elu on täis.
Mul on häbi, et oli mul jumal,
ja on valus, et ilma tast jäin.

Kuldsed kaugele-kadunud ajad!
Elu saastas nad tuhmusid kõik.
Oli jõhkrusi südamel vaja,
et ta kirkamalt põleda võiks.
…
***
…
Ennäe vintsket kuradi turja,
kanda jaksab ka terasest teid.
Mis siis ikka, et elu läks nurja-
põhja on mindud ka enne meid.
…
***
…
Ees sinendavad uued nurmed, salud,
ja punapäike õõtsub loikudes.
Nii muutlikud on hinges rõõmud-valud.
Ma sõidan, mälestusist hoidudes.
…

Sergei Jessenin " Selle maailma kiiresti läbin.."

Selle maailma kiiresti läbin.
Mulle lõbusalt lehvita vaid.
Täna öösel ma Kuu juures nägin
helke sügisest mahedaid.

Esmakordselt saan kuupaistes sooja.
Esmakordselt on jahedas soe.
Justkui polekski arm läinud looja.
Justkui leiaksin jälle ta toe.

Meid on kurnanud tasandik tüütu
ja me liivikud, valged kui sool,
ja ehk kellegi räsitud süütus
ja see lõpmatu igatsusvoog.

Ma ei tea, kuhu läheb mu rada.
Ta küll vaevalt mu koju veel toob,
kuid nii hea on, et armastada
sünnikohta võin sinuga koos.

"Sergei Jessenin: "Oli see unes või ilmsi.."

Oli unes või oli see ilmsi -
kauge mälestus mällu poeb -
ahjul mõnuldes jälgis mind silmsi
nurru lüües mu kassipoeg.

Laulu ümises vanamemm, kudus,
äkki kargas mu terane
kiisu, kes senini vaikselt tudus,
tiigrina lõngakerale.

Aeg laks. Vanaätt viimaks jäi üksi.
Ja kui aastad said nädalaist,
tollest kassist sai kõrviku mütsi,
mille ätt kandis rabalaiks.

Luuletus, mille Jessenin olevat enne enesetappu peolaua ääres rätikuservale kritseldanud:

Sõber, hüvasti, mul ees on minek

Sind ma kaasas kannan südames.

Tunnen nüüd, et ükski lahkumine

ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:

ära ole minu pärast kurb.

Sündida maailma on nii lihtne.

Sündimisest lihtsam veel on surm.

Sergei Jessenin " Oi, mu Maa.."

Oi mu maa! Oi laiust, sina!
Iga onn kui pühapilt…
Teist nii ääretut kui sina
pole leida kusagilt.

Nagu palverändur vaga
ringi käin su taeva all.
Kängus paplid küla taga
kiratsevad helinal.

Sinu vaikses pühakojas
lehvib mee ja õunte hõng.
Metsas, heinamaal ja ojas
keerleb lõbus tants ja mäng.

Kõik ses haljas õitemeres
lokkab, lõhnab, vilistab.
Nägus neiu igas peres
naeruhelmeid tilistab.

Hüüaks inglid ülalt maha:
"Jäta kõik, siis taeva saad!" ?
Vastan: "Taevast ma ei taha,
tahan ainult kodumaad!"

Sergei Jessenin " Öökull"

Öökull saab tõrelda metshaldja käest.
Linnu eest rohtu poeb varjule sääsk.

Uu!

Karumemm und näeb ja kurgus tal nutt:
odaga torgib ta jõnglasi kütt.

Uu!

Karjatab karu ja vangutab pead:
"Rutake koju, mu jõmpsikad head!

Uu!"

Kauguste sinasse heliseb hääl:
"Hõigaku vastu see, kes on sääl!

Uu!"

"Sergei Jessenin: "Ära siis, süda, nii peksa.."

Ära siis, süda, nii peksa!
Kõik teavad pettumusvalu.
Kerjus vaid saatuselt palub…
Ära siis, süda, nii peksa!

Kastaneilt kuukuldne lummus
niriseb üle me tahte.
Puruneb kirgede lummus.
Lala tðadraa vajab kahte.

Ära siis, süda, nii peksa!

Lastena, leidvaina lelu
naerame, nutame segi,
lootes, et rõõmugi elu
murede keskele tegi.

Ära siis, süda, nii peksa!

Õnne mind jahtimas nägid
paljude merede kaldad.
Taganeb igatsusvägi,
otsida enam ei malda.

Ära siis, süda, nii peksa!

Igakord elu ei tüssa.
Temas on lohutushetki.
Pugedes kallima üska
puhkan neid rahutuid retki.

Igakord elu ei tüssa.

Aeg viib ehk meiegi tähe
hõõguva õnne laviini,
ja meie armastus läheb
ööbikulauluga riimi.

Ära siis, süda, nii peksa!

Sergei Jessenin " Välja serval.."

Välja serval, kus rukis kord õitses
ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,
hommikul emakoer sünnitas seitse
valkja karvaga kutsikat.

Ärkas armastus, tugev ja tume.
Poegi lakkus ta õhinal,
nii et voolasid sulava lume
nired ta palava kõhu all.

Õhtul, kui õrrele läinud kanad,
ladus kutsikad kotti ja viis
kaenlas minema peremees vana.
Rühkis ema ta kannul siis.

Läbi sügava hangede haua
püüdis joosta nii ruttu kui sai,
ja ta pilgu ees varises kaua
lahvavee lõhnalik lõpmata lai.

Tuli tagasi, nõretas higi
küljekarvadest auravaist.
Talle näis, et kuu katuse ligi
ongi uks tema kutsikaist.

Vastu kõrguste sinist vaha
kaua ulus ta tõstetud pai.
Kuu kuid hõljudes kinkude taha
vajus, ja kavalalt peitu jäi.

Just nagu siis, kui leiva pähe
antakse kivi, - kesk hangesid
koera silmadest kuldsed tähed
lumme hääletult langesid.

Ah, kui palju on kasse maailmas
ei me lugeda joua neid.
Lohnav lillhernes unes mul ilmus,
tahti heliseb siniseid.

Sergei Jessenin " Tiigipinnale kuldlehti liibub..."

Tiigipinnale kuldlehti liibub.
Seal neid tiirleb ja vareleb,
nagu hõljutaks liblikad tiibu
lennul kaugele tähele.

see on õhtu, mis kisub mind kaasa.
Kuldne keeris on erutav-hea.
Tuulepoiss kasetüdruku haarab,
tõmbab särgi tal üle pea.

Jahtub org, jahtub hing ja ta hardus,
õhtu siniste lammaste uit.
Üksik kuljus veel ärkab, siis tardub
väikses aias täis uinuvaid puid.

Nüüd ma eriti selgesti tajun
tarka looduse häält enda sees.
Kuidas tahaksin olla nüüd paju,
kelle oksad on kummargil vees,

või siis kuu, kuhjast heinu kes rabab,
ära süüa neid jõudmata.
Ah, kui saaksin veel armastada
vastarmastust nõudmata!

Sergei Jessenin " Milleks.."

Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.

Meelde jäi su marjamahlajume,
mille õrnus kauniks tegi sind.
Olid puhas nagu karged lumed,
ehakuma kirgas kiirtepild.

Silmaviljaterad pudenesid.
Nime kõla kadus minu eest.
Ainult kortsund sall mul hiljukesi
lõhnab veel su puudutuste meest.

Siis, kui vaiksel tunnil koit kesk katust
kassina end peseb, kuulen ma
vetehaldjaid minu armastatust
kõnelemas saja tuulega.

Siniohu sosin vahel veenab,
et sa olid unistus ja luul.
Aga kas see uskumast mind keelas
sinu nõtket pihta, olgu, suud!

Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvarvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.