Artur Alliksaar (1923-1966) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija

Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit.
Suuri sõnu säilitab õhkki.(Luuletus “Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks”, 1968)
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
(Luuletus “Aeg”, 1964)
Tragöödiad toidavad rahva eneseteadvust.


Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.
Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust.
[—]
Kui lapsikud on lootused!
Mõelda ainult — niiviisi lummata ja lummata!(Luuletus “Veendumus”)
Valu on valitute privileeg.
Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis
                     palju enamat kui aru. [—]
Otsides tõde lammutasime poole laotust ja viskasime laiali
                     virmaliste virnu.(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Aknad on piilumiseks.
                     Ellu.
Uksed on lahkumiseks.
                     Surma. [—]

Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,
et elu on minek piki pimedaid, kõledaid
                     koridore, kuhugile jõudmata.
                                         Mul ei ole jõudu seda uskuda...(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Lihtsalt alatu oleks end mitte tunda õnnelikuna,
kui ollakse suuteline nii palju kannatama.(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla...
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustanud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.(Luuletus “Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”)
Kannatused kannatagu veel veidi.
Mured murdku pead, miks me neist nii vähe välja teeme.
Miski pole parem kiikumisest!(Luuletus “Kiigelaul”)
Etteheited tõukame tagasi.
Tagamõtted lükkame edasi. [—]
Hooled hoiame homseks.
Tusad tulgu teine kord.


Pisikirgesid on raskem rahuldada kui suuri.
Pisimured piinavad tülgastava järjekindlusega.
Pisiseigad määravad sündmuse saatuse.(Luuletus: “Olematus võiks ju ka olemata olla”)

Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe.
                     Enamasti lepime lähimaga.
                                     Enamasti lepime lühimaga.
                                                         Enamasti lepime tühimaga.(Luuletus: “Olematus võiks ju ka olemata olla”)

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.(Luuletus “Neli etüüdi”)

Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.(Luuletus “Neli etüüdi”)
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.(Luuletus “Aeg”, 1964)
Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, — kas mõttetult leegitseda
                                                                     või leegitult mõtiskleda.(Luuletus “Alternatiive”)

Alkeemias ei oleks vähimatki halba,
kui kuld ei kõliseks nii kuradi kunstlikult.(“Olematus võiks ju ka olemata olla”, 1968)

Suur on see, mis särab end säästmata.(Luuletus “Improvisatsioone harfil”)

Artur Alliksaar (April 15, 1923, Tartu, Estonia – August 12, 1966) was an Estonian poet.

Biography

Alliksaar (formerly Alnek) attended an elementary school in Tartu in 1931. In 1937 he was accepted to Hugo Treffner Gymnasium, after which he worked at railways like his father for a short period of time in 1942. In that same year he started to study law in Tartu University.

1943–1944 he served voluntarily in the Estonian Legion of Waffen-SS. He fought in 1944 on theEastern Front against the Red Army and when Soviets occupied Estonia, he spent some time as aForest Brother.

Later he came back to Tartu and again worked as a railway worker. In 1949 Alliksaar was imprisoned by Soviet authorities on charges of misuse of position. However, the charges were questionable and poet himself considered the reason for his imprisonment political. In 1954 another charge was added: betrayal of homeland. After his release in 1957 Alliksaar was prohibited to return to Estonia and he lived in Vologda oblast. He secretly returned to Tartu in 1958. Back at home he worked in brewery, construction and at railways and dedicated himself to creative activities.

Artur Alliksaar lived through many hardships. He was repressed and defamed by authorities of this era. His house burned to the ground and he was forced to live in dirt-floored shed or garage. His wife and son were suffering pneumonia.

Artur Alliksaar " Tunnustus"

Eks olnud sinus sangarite valjust,
kui ohverdasid elumuinasloo
sa narrile, kes toitus pisinaljust
ja laulis vahel kahe valuhoo.
Sa imetled ta ujedust ja haljust,
kui moodustaks ta erilise soo,
kuid ta ei hõlma iial sinu paljust,
ehk selgeks sai küll päikese argoo.
Vaid sellega ta täidab üht su lünka,
et säratad ta ilmet igisünka
ja täiuseni viid ta aju kord.
Te teineteist siirdute kui sõtta,
kuid kumbki ei saa võite kaasa võtta,
need haihtuvad kui muusika akord.

Artur Alliksaar " Alternatiive"

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamist lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
         Et elu armastada, peab armu elustama.

Artur Alliksaar " Antidolorosoum"

Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.

Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.

Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.

Artur Alliksaar "Kahekesi"

Millal viljasid valmib me ulmedepuus,
ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus,
on nii lõpmata hea.

Kuni kestab me lokkavais luhtades luus,
ära peatu, mind vea.
Minu ees on su heledalt lainetav juus
ja su julguripea.

Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus,
hing kui enam end laulma ei sea,
jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus,
et Sind järgides teinuksin vea.

Artur Alliksaar "Aeg"

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainus silmapilk teistest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Artur Alliksaar "Autoportree"

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuleriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaalriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsmatult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

Artur Alliksaare elust

Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust.

Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega.

Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis. Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said

osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma

kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul.

Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest.

Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli.

Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele.

"Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao." (-Kuskil ajajõe taga-)

Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aega tulevikuski.

Tolle ajastu vaim, tunded, traagika, kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus,

inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt.

1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus.

Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad: Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman ja Mati Vaga,

ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil.

Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep, Boris Kabur, Tõnu Kõiv, Leo Metsar, Ülo Torpats, Mati Hunt.

Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski, Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang, Harald Peep.

Tema loomingus leiame ka palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi.

Siin olid poeedile inspiratsiooni allikaks pikad ja huvitavad vestlused filosoof- füüsiku Madis Kõivuga. Neis vestlustes sai

eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just niikaua, kui seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta.

Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm.

"Eesriiet ei tõsteta kaks korda./ Kui surm hakkab mõtlema, siis on see mõtete surm."

Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega.

Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi.  

Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline.

Tsitaat Arne Merilai poolt kirjutatuna luuletajast ja poeedi keelekäsitlusest raamatus "Artur Alliksaar- Päikesepillaja":

"Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata.

Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri- ja paradoksimasinasse

kõlaassotsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt.

Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki./ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see

lingvistiline külm dušš."

Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.

Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet.

"Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao." (-Kuskil ajajõe taga-)

...need Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka- Tamme

kalmistul Tartus.