Juhan Viiding "Ma olen pannud segast"

Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand

ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad

ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid

ka kahhelkive seina
ei oska laduda

ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda

Juhan Viiding "Siin"

olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.

Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.

Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.

Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.

Juhan Viiding "Realistliku Ingli Laul" 1968

 

KISKUGE
       KÜLJEST
         MU
         TIIVAD,
      MONTEERIGE
         ENDALE
         KÜLGE
    
    VAADAKE,
        KUHU
         NAD
        VIIVAD
         TEID,
           TE
          RASVASED
         HÜLGED.
    
    MõNI TEIST
      ÜLES
         VÕIB
       TÕUSTA
      MEETRIT
       PAAR-
      KÜMMEND
        VAST
    
    MITTE
        ROHKEM
         KUIGI
     TE
      OLETE
        TÜHINE
         LAST,
    
    MIDA MU
      VAESED
        TIIVAD
      PEAVAD
         KAUA
      VEEL
         KANDMA
    
    USKUGE
       ÜKSKORD
        SIISKI
      PEATE
        NAD
      TAGASI
        ANDMA.
    
    TAGASI
       ELULE
         ENNAST
       PROOVIGE
        RAIPED,
          VÕITA,
    
    SURMA-
      METROOGA
        ÜKSKORD
      TULEB
        TEIL
      PÕRGUSSE
         SÕITA.

Artur Alliksaar (1923-1966) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija

Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit.
Suuri sõnu säilitab õhkki.(Luuletus “Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks”, 1968)
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
(Luuletus “Aeg”, 1964)
Tragöödiad toidavad rahva eneseteadvust.


Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.
Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust.
[—]
Kui lapsikud on lootused!
Mõelda ainult — niiviisi lummata ja lummata!(Luuletus “Veendumus”)
Valu on valitute privileeg.
Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis
                     palju enamat kui aru. [—]
Otsides tõde lammutasime poole laotust ja viskasime laiali
                     virmaliste virnu.(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Aknad on piilumiseks.
                     Ellu.
Uksed on lahkumiseks.
                     Surma. [—]

Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,
et elu on minek piki pimedaid, kõledaid
                     koridore, kuhugile jõudmata.
                                         Mul ei ole jõudu seda uskuda...(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Lihtsalt alatu oleks end mitte tunda õnnelikuna,
kui ollakse suuteline nii palju kannatama.(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla...
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustanud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.(Luuletus “Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”)
Kannatused kannatagu veel veidi.
Mured murdku pead, miks me neist nii vähe välja teeme.
Miski pole parem kiikumisest!(Luuletus “Kiigelaul”)
Etteheited tõukame tagasi.
Tagamõtted lükkame edasi. [—]
Hooled hoiame homseks.
Tusad tulgu teine kord.


Pisikirgesid on raskem rahuldada kui suuri.
Pisimured piinavad tülgastava järjekindlusega.
Pisiseigad määravad sündmuse saatuse.(Luuletus: “Olematus võiks ju ka olemata olla”)

Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe.
                     Enamasti lepime lähimaga.
                                     Enamasti lepime lühimaga.
                                                         Enamasti lepime tühimaga.(Luuletus: “Olematus võiks ju ka olemata olla”)

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.(Luuletus “Neli etüüdi”)

Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.(Luuletus “Neli etüüdi”)
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.(Luuletus “Aeg”, 1964)
Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, — kas mõttetult leegitseda
                                                                     või leegitult mõtiskleda.(Luuletus “Alternatiive”)

Alkeemias ei oleks vähimatki halba,
kui kuld ei kõliseks nii kuradi kunstlikult.(“Olematus võiks ju ka olemata olla”, 1968)

Suur on see, mis särab end säästmata.(Luuletus “Improvisatsioone harfil”)

Artur Alliksaar (April 15, 1923, Tartu, Estonia – August 12, 1966) was an Estonian poet.

Biography

Alliksaar (formerly Alnek) attended an elementary school in Tartu in 1931. In 1937 he was accepted to Hugo Treffner Gymnasium, after which he worked at railways like his father for a short period of time in 1942. In that same year he started to study law in Tartu University.

1943–1944 he served voluntarily in the Estonian Legion of Waffen-SS. He fought in 1944 on theEastern Front against the Red Army and when Soviets occupied Estonia, he spent some time as aForest Brother.

Later he came back to Tartu and again worked as a railway worker. In 1949 Alliksaar was imprisoned by Soviet authorities on charges of misuse of position. However, the charges were questionable and poet himself considered the reason for his imprisonment political. In 1954 another charge was added: betrayal of homeland. After his release in 1957 Alliksaar was prohibited to return to Estonia and he lived in Vologda oblast. He secretly returned to Tartu in 1958. Back at home he worked in brewery, construction and at railways and dedicated himself to creative activities.

Artur Alliksaar lived through many hardships. He was repressed and defamed by authorities of this era. His house burned to the ground and he was forced to live in dirt-floored shed or garage. His wife and son were suffering pneumonia.

Artur Alliksaar " Tunnustus"

Eks olnud sinus sangarite valjust,
kui ohverdasid elumuinasloo
sa narrile, kes toitus pisinaljust
ja laulis vahel kahe valuhoo.
Sa imetled ta ujedust ja haljust,
kui moodustaks ta erilise soo,
kuid ta ei hõlma iial sinu paljust,
ehk selgeks sai küll päikese argoo.
Vaid sellega ta täidab üht su lünka,
et säratad ta ilmet igisünka
ja täiuseni viid ta aju kord.
Te teineteist siirdute kui sõtta,
kuid kumbki ei saa võite kaasa võtta,
need haihtuvad kui muusika akord.

Artur Alliksaar " Alternatiive"

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamist lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
         Et elu armastada, peab armu elustama.

Artur Alliksaar " Antidolorosoum"

Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.

Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.

Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.

Artur Alliksaar "Kahekesi"

Millal viljasid valmib me ulmedepuus,
ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus,
on nii lõpmata hea.

Kuni kestab me lokkavais luhtades luus,
ära peatu, mind vea.
Minu ees on su heledalt lainetav juus
ja su julguripea.

Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus,
hing kui enam end laulma ei sea,
jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus,
et Sind järgides teinuksin vea.

Artur Alliksaar "Aeg"

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainus silmapilk teistest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Artur Alliksaar "Autoportree"

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuleriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaalriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsmatult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

Artur Alliksaare elust

Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust.

Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega.

Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis. Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said

osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma

kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul.

Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest.

Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli.

Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele.

"Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao." (-Kuskil ajajõe taga-)

Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aega tulevikuski.

Tolle ajastu vaim, tunded, traagika, kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus,

inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt.

1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus.

Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad: Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman ja Mati Vaga,

ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil.

Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep, Boris Kabur, Tõnu Kõiv, Leo Metsar, Ülo Torpats, Mati Hunt.

Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski, Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang, Harald Peep.

Tema loomingus leiame ka palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi.

Siin olid poeedile inspiratsiooni allikaks pikad ja huvitavad vestlused filosoof- füüsiku Madis Kõivuga. Neis vestlustes sai

eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just niikaua, kui seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta.

Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm.

"Eesriiet ei tõsteta kaks korda./ Kui surm hakkab mõtlema, siis on see mõtete surm."

Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega.

Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi.  

Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline.

Tsitaat Arne Merilai poolt kirjutatuna luuletajast ja poeedi keelekäsitlusest raamatus "Artur Alliksaar- Päikesepillaja":

"Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata.

Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri- ja paradoksimasinasse

kõlaassotsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt.

Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki./ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see

lingvistiline külm dušš."

Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.

Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet.

"Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao." (-Kuskil ajajõe taga-)

...need Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka- Tamme

kalmistul Tartus.

Sergei Jessenin ..Kui hobused surevad.."

Kui hobused surevad, kas siis saavad neist ükssarved?

* * *
Taevavalvur, mulle lahti löö 
päeva siniukse riiv! 
Valge ingel täna südaööl
hobuse mu tallist viis.

Vara niigi küllalt jumalal.
Mulle hobu oli kõik.
Ahelate kuldse kuma all
meeleheites heitleb võik.

Näen – ta kargleb, karjub kohkund suust.
Pingul lingu rebib loom.
lendab tema sapsudest kui kuust
vahu valkjas udujoom.

Sergei Jessenin ..Kilde

Küll on tuisk, tont võtaks, taevas ära kaob,
maru valgeid naelu katusesse taob.
Ent ei ükski maru väärata mind või-
saatus südantpidi mind su külge lõi.

***
…
Igast embusest hinge jääb kurd.
Ei mind keegi saa endale päris.
Minu õnn on nii terav ja kurb,
et ta elu mul tükkideks närib.
…
***
…
Kus mul kaotus – nii veider ja rumal!
Veidraid kaotusi elu on täis.
Mul on häbi, et oli mul jumal,
ja on valus, et ilma tast jäin.

Kuldsed kaugele-kadunud ajad!
Elu saastas nad tuhmusid kõik.
Oli jõhkrusi südamel vaja,
et ta kirkamalt põleda võiks.
…
***
…
Ennäe vintsket kuradi turja,
kanda jaksab ka terasest teid.
Mis siis ikka, et elu läks nurja-
põhja on mindud ka enne meid.
…
***
…
Ees sinendavad uued nurmed, salud,
ja punapäike õõtsub loikudes.
Nii muutlikud on hinges rõõmud-valud.
Ma sõidan, mälestusist hoidudes.
…

Sergei Jessenini mälestuseks

Suur vene luuletaja Sergei  Jessenin  sündis 3. oktoobril 1895 Rjazani kubermangus Konstantinovos ja suri 28. detsembril 1925 Leningradis. Jessenin oli oma päritolult talupoeg ja Venemaa rahva hulgas üks populaarsemaid poeete. Ka tema luuletuste teemaks on sageli küla ja maaelu. Aastatel 1922-1923 oli ta abielus tantsijanna Isadora Duncaniga, kes Sergeile Ameerikat ning teisi lääneriike näitas. Need aga ei vaimustanud poeeti üldse mitte ning ta nõudis, et nad pöörduksid tagasi Nõukogude Venemaale.

Kokku oli Jessenin oma 30 aastat kestnud elu jooksul abielus viis korda.

Poeet leiti surnuna Leningradi hotellist „Angleterre". Ametliku versiooni järgi sooritas ta enesetapu, kuid seda versiooni ei usu peaaegu mitte keegi. Sergei Jessenin on maetud Moskvas Vagankovo kalmistule.

Nendesse lakoonilistesse ridadesse võib toppida kogu tolle geeniuse elu. Temast on üldse räägitud kas väga lakooniliselt või siis äärmise põhjalikkusega, samas tutvustab poeeti kõige paremini tema looming - see on aga olnud väga pikka aega põlu all.

Miks? Sest Pimedusemaailm kaitseb end Valguse vastu.

Olen kindlalt veendunud, et aeg-ajalt, kui maailm muutub ülimalt räpaseks ja inimhingedes valitsevad enamikus vaid pimedus, viha, kadedus, kasuahnus, ilmuvad meie hulka inglid-ekstremaalid. Nende ülesanne on külvata inimhingedesse maksimaalne kogus Valgust ja Armastust. Kõige eredamad näited neist ingleist on olnud Jessenin, Mozart ja Puškin.

Kõik kolm viibisid meie maailmas väga lühikest aega. Jessenin elas vaid 30 aastat, Mozart 35 aastat, aga Puškinil õnnestus välja venitada lausa 38 aastat. Kõik kolm surid vägivaldset surma ja kannatasid oma elu viimastel aastatel Musta Mehe külaskäikude all. Kõik kolm jätsid endast maha tohutu koguse inimhingede puhastusvahendit - surematut kunsti.

Tundub, et mida suurema Valguse-potentsiaaliga siia maailma tullakse, seda raskem on siin, Pimeduse kuningriigis, viibida. Siinolemise teeb neile inglitele talutavaks epateerimine. Puškin ilmus õukonnaballile alasti, Mozart pidas ohjeldamatuid pidusid, Jessenin kakles, lisaks oma pidudele, skandaalidele ja armuafääridele. 

Kunagi ütles keegi vene kirjanduse nimekas mees - minu mäletamist mööda Žvanetski: kirjutamisega on kui pissimisega, seda tuleb teha siis, kui enam tagasi hoida pole võimalik. Jessenini luule on tekkinud just sedasi - tema geniaalsed read on temast välja voolanud siis, kui pitsitus on talumatuks muutunud ning tagasi hoida pole olnud enam võimalik. Äärmiselt vähe on ta kirjutanud tellimustöid - elama ja sööma ju ikkagi kuidagi peab -, aga ega ta eriti nende tellimuste üle uhke olnud. Samas on luule olnud vast see ainus dimensioon, milles Sergei Jessenin siin Pimedusemaailmas elada suutis.

Kas lahkus Jessenin elust vabatahtlikult, nagu kõlab ametlik versioon, või aitasid siiski eriteenistusemehed kaasa, ja et ta tundis oma minekut ette? Igatahes lahkus poeet, luuleread huulil, kirjutades salvrätile oma verega:

 Sõber, hüvasti, mul ees on minek.

Sind ma kaasas kannan südames.

Tunnen nüüd, et ükski lahkumine

ei saa lõpuks olla igavene.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:

ära ole minu pärast kurb.

Sündida maailma on nii lihtne.

Sündimisest lihtsam on veel surm.

(Luuletused tõlkinud Artur Alliksaar.)

Sergei Jessenin " Selle maailma kiiresti läbin.."

Selle maailma kiiresti läbin.
Mulle lõbusalt lehvita vaid.
Täna öösel ma Kuu juures nägin
helke sügisest mahedaid.

Esmakordselt saan kuupaistes sooja.
Esmakordselt on jahedas soe.
Justkui polekski arm läinud looja.
Justkui leiaksin jälle ta toe.

Meid on kurnanud tasandik tüütu
ja me liivikud, valged kui sool,
ja ehk kellegi räsitud süütus
ja see lõpmatu igatsusvoog.

Ma ei tea, kuhu läheb mu rada.
Ta küll vaevalt mu koju veel toob,
kuid nii hea on, et armastada
sünnikohta võin sinuga koos.

"Sergei Jessenin: "Oli see unes või ilmsi.."

Oli unes või oli see ilmsi -
kauge mälestus mällu poeb -
ahjul mõnuldes jälgis mind silmsi
nurru lüües mu kassipoeg.

Laulu ümises vanamemm, kudus,
äkki kargas mu terane
kiisu, kes senini vaikselt tudus,
tiigrina lõngakerale.

Aeg laks. Vanaätt viimaks jäi üksi.
Ja kui aastad said nädalaist,
tollest kassist sai kõrviku mütsi,
mille ätt kandis rabalaiks.

Luuletus, mille Jessenin olevat enne enesetappu peolaua ääres rätikuservale kritseldanud:

Sõber, hüvasti, mul ees on minek

Sind ma kaasas kannan südames.

Tunnen nüüd, et ükski lahkumine

ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:

ära ole minu pärast kurb.

Sündida maailma on nii lihtne.

Sündimisest lihtsam veel on surm.

Sergei Jessenin " Oi, mu Maa.."

Oi mu maa! Oi laiust, sina!
Iga onn kui pühapilt…
Teist nii ääretut kui sina
pole leida kusagilt.

Nagu palverändur vaga
ringi käin su taeva all.
Kängus paplid küla taga
kiratsevad helinal.

Sinu vaikses pühakojas
lehvib mee ja õunte hõng.
Metsas, heinamaal ja ojas
keerleb lõbus tants ja mäng.

Kõik ses haljas õitemeres
lokkab, lõhnab, vilistab.
Nägus neiu igas peres
naeruhelmeid tilistab.

Hüüaks inglid ülalt maha:
"Jäta kõik, siis taeva saad!" ?
Vastan: "Taevast ma ei taha,
tahan ainult kodumaad!"

Sergei Jessenin " Öökull"

Öökull saab tõrelda metshaldja käest.
Linnu eest rohtu poeb varjule sääsk.

Uu!

Karumemm und näeb ja kurgus tal nutt:
odaga torgib ta jõnglasi kütt.

Uu!

Karjatab karu ja vangutab pead:
"Rutake koju, mu jõmpsikad head!

Uu!"

Kauguste sinasse heliseb hääl:
"Hõigaku vastu see, kes on sääl!

Uu!"

"Sergei Jessenin: "Ära siis, süda, nii peksa.."

Ära siis, süda, nii peksa!
Kõik teavad pettumusvalu.
Kerjus vaid saatuselt palub…
Ära siis, süda, nii peksa!

Kastaneilt kuukuldne lummus
niriseb üle me tahte.
Puruneb kirgede lummus.
Lala tðadraa vajab kahte.

Ära siis, süda, nii peksa!

Lastena, leidvaina lelu
naerame, nutame segi,
lootes, et rõõmugi elu
murede keskele tegi.

Ära siis, süda, nii peksa!

Õnne mind jahtimas nägid
paljude merede kaldad.
Taganeb igatsusvägi,
otsida enam ei malda.

Ära siis, süda, nii peksa!

Igakord elu ei tüssa.
Temas on lohutushetki.
Pugedes kallima üska
puhkan neid rahutuid retki.

Igakord elu ei tüssa.

Aeg viib ehk meiegi tähe
hõõguva õnne laviini,
ja meie armastus läheb
ööbikulauluga riimi.

Ära siis, süda, nii peksa!

Sergei Jessenin " Välja serval.."

Välja serval, kus rukis kord õitses
ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,
hommikul emakoer sünnitas seitse
valkja karvaga kutsikat.

Ärkas armastus, tugev ja tume.
Poegi lakkus ta õhinal,
nii et voolasid sulava lume
nired ta palava kõhu all.

Õhtul, kui õrrele läinud kanad,
ladus kutsikad kotti ja viis
kaenlas minema peremees vana.
Rühkis ema ta kannul siis.

Läbi sügava hangede haua
püüdis joosta nii ruttu kui sai,
ja ta pilgu ees varises kaua
lahvavee lõhnalik lõpmata lai.

Tuli tagasi, nõretas higi
küljekarvadest auravaist.
Talle näis, et kuu katuse ligi
ongi uks tema kutsikaist.

Vastu kõrguste sinist vaha
kaua ulus ta tõstetud pai.
Kuu kuid hõljudes kinkude taha
vajus, ja kavalalt peitu jäi.

Just nagu siis, kui leiva pähe
antakse kivi, - kesk hangesid
koera silmadest kuldsed tähed
lumme hääletult langesid.

Ah, kui palju on kasse maailmas
ei me lugeda joua neid.
Lohnav lillhernes unes mul ilmus,
tahti heliseb siniseid.