VÄIKE SUUR OKTOOBER: Jelena Skulskaja artiklitesari oktoobrirevolutsioonile jalgu jäänud vene kultuuritegelastest. Sedakorda õrn luuletaja ja märatseja Sergei Jessenin.
Jõhkrus – see pole lihtsalt julmus, pealekäratamine, vägivald, see on kõik need koos, mitmekordistatud karistamatuseks, – kui solvamise eest ei saa kutsuda duellile, kui kõrvakiilu lurjusele võetakse kui tähtsusetut intsidenti bussitrügimises, kui teotatud auga võib pöörduda ehk ainult keemilisse puhastusse.
KARISTAMATUS
XIX sajandil polnud vastastikustest solvangutest puudu, kuid siis nõudis jultumus suurt mehisust ja hulljulgust; lärmates ja skandaalitsedes sai solvaja kartelli (kutse duellile), korraldas oma asjad, otsis sekundandid, kirjutas armsamale hüvastijätukirja ning suundus kokkulepitud kohta, et võib-olla eluga hüvasti jätta. Duell ise, muide, allutati rangetele reeglitele ning seal olid võimatud jõhkrus ja lodevus, nõuti aga vastuvaidlematut allumist väljapeetud etiketile.
Suur Oktoober võttis inimeselt õiguse aule, omistades kõigele üldise revolutsiooni või kontrrevolutsiooni pseudonüümi. Solvata võis ilma hirmu ja süütundeta – “Revolutsiooni nimel”. Kui “meeldivaks kombeks” sai õiendada isiklikke arveid, mitte millegagi riskeerides. Edasi õppisid inimesed kirjutama pealekaebusi, tundmata vähimatki ebamugavust, kuna taas toetas neid kõiges karistamatus.
Nõukogude võimu lõpp-perioodil anti välja spetsiaalne korraldus mitte reageerida anonüümkirjadele. Isegi kui nendes paljastati parteiliikme amoraalset käitumist, isegi kui neis süüdistati kedagi nõukogudevastases propagandas. Mulle jäid meelde parteilehtede toimetajad, kes tundsid vastumeelsust kaastöötajate omavaheliste kaebuste arutamise vastu. Kummaline küll, kuid aeg-ajalt tulid parteilehtede toimetustesse KGB töötajad ja palusid end päästa vabatahtlike eest, kelle pealetungiga aparaat hakkama ei saanud. Ühesõnaga, kõikjal suhtuti vastumeelsusega neisse, kes koostasid karistamatuid anonüümkirju.
ANONÜÜMKIRJAD
Ent praegu, pärast demokraatia võitu, on nii vabas Eestis kui ka sõltumatul Venemaal taas kõigil lubatud kirjutada anonüümseid kaebusi üksteise peale, ilma ohuta saada paljastatud või karistatud. Pean silmas ajalehtede elektroonilisi versioone, infoportaale, kus lugejad võivad mitte üksnes oma arvamust väljendada või hinnangut anda (mõistagi teeb seda rõhuv enamus), vaid ka soovi korral inimest laimata, alandada, halvustada, omistada talle mistahes kuritegusid ja varjuda seejuures varjunime või välja mõeldud nime taha. Üks inimene erinevate nimede all võib rajada terve meeskonna talle ebameeldiva isiku vastu ning seda hakatakse nimetama üldiseks arvamuseks. Minu maitse kohaselt eeldab sõnavabadus enne kõike autorlust ning see, kes alati oma tekstidele alla kirjutab, teab hästi, kui traagiliselt erineb autorielu anonüümi mõnusast äraolemisest.
Täpsustan veekord oma mõtet nende jaoks, keda tahtmatult võisin nüüd solvata – ei tohi jätta varandusi nende silma alla, kes kannatavad kleptomaania käes, ei tohi kallata viina laua taga, kus istuvad alkohoolikud, ei tohi sokutada sigarette sellele, kes püüab vahetada neid klaaskompvekkide vastu…
Inimesed, kes on üle elanud anonüümsete pealekaebuste õuduse, ei õpi kunagi rahulikult suhtuma interneti tundmatutesse võimalustesse, nad jagunevad uuesti virtuaalse reaalsuse timukateks ja ohvriteks, mis kergesti muutub käegakatsutavaks reaalsuseks. Kuid need, kes on üles kasvanud teistes tingimustes, kelle jaoks anonüümsus on rahuliku tagasihoidlikkuse üheks variandiks, ärgu pööraku tähelepanu minu sõnadele, need ole lihtsalt nende kõrvade jaoks.
“MIS ON HIPPIUS?”
Mõned geniaalse Sergei Jessenini ütlused näivad pärast seda, kui ta asus kommunistliku tõe positsioonile, tigeda paroodiana, rumala irvitusena poeedi enda üle. Otsekui poleks kirjutanud ta ise, vaid tema laimajad. Nii, reageerides näiteks Valeri Brjussovi surmale, kiitis Jessenin teda irooniliselt “imeilusate ridade” eest:
Но вас, кто меня уничтожит,
Встречаю приветственным гимном.
Jessenin tunnustas arukat ajaloomõistmist, mis oli omane Brjussovile. Ja lisas: “Brjussov läks esimesena Oktoobriga, esimesena lõi lahku vene intelligentsist. Vana olemise lehekülgede mahakriipsutamiseks pole võimeline igaüks. Brjussov seda tegi. Väga kurb, et sellisel kirjanduslikul tupikteel käivad sellised inimesed”.
Kõik on selge: selleks, et poeet saaks revolutsiooni üle elada, on tal ennekõike tarvis tõusta “vene intelligentsist lahkulöömise positsioonile”.
Essees “Daam lornjetiga” küsib Jessenin: “Mis asi on Hippius?” ja vastab rõõmsalt: “Andetu kade poetess”. Aga miks andetu ja kade? Aga seepärast, et nimetas Jesseninit “alfonsiks” ja rääkis, et Jessenin veiderdab. Aga tema mees, kirjanik Mere˛kovski, kes võistles Buniniga Nobeli preemia pärast, kirjutas Jesseninist: “Alfons, joodik, bolševik!” “Aga mina,” kirjutab Jessenin, “vastasin talle suuliselt: loll, andetu!” Ja viimane argument, mis peab hävitama Hippiuse: “Te olete müüdavad ja vastikud…nagu igasugune kontrrevolutsiooniline rämps!”
Jessenin kirjutas tigedaid tšastuškasid ja armastas neid esitada ning kaebas, et kirjanduslik vennaskond armastab neid rohkem, kui tema tõelisi värsse. Ta laulis:
Ах, сыпь! Ах, жарь!
Маяковский бездарь.
Рожа краской питана,
Обокрал Уитмана.
MÖÖDA KÜLMUNUD LINNA
Kord tõukas Jessenin tugevalt Isidora Duncanit, kes püüdis end tema vastu suruda. Too hüüatas õnnelikult: “Ruska lubow!”
Kord purjutades lõi Jessenin õllekruusi puruks vastu oma truu sõbra Ivan Pribludnõi pead. Too viidi haiglasse, ta nõretas verest. “Aga äkki ta sureb?” küsis keegi. “Üks koer jääb vähemaks!” vastas Jessenin.
… Kõikjal marssisid inimesed hallides sinelites, näides tehtuna terasest. Kanti transparente: “Me nõuame massilist terrorit!” Jessenin koos Marienhofiga jookis mööda külmanud linna, võtsid maha tahvleid nimetustega ja andsid tänavatele oma nimesid, riputasid Puškini samba kaela tahvlikese: “Ma olen koos imad˛inistidega!”. Tänavatel roiskusid hobuste pundunud, vareste ja koerte söödud laibad. Jessenin ja Marienhof sõid jahu, mida leotasid külmas vees, ja meelitasid oma tuppa täidlasi naisi, et nad väikese tasu eest soojendaksid oma kehaga nende voodeid. Pärast paluti naistel riietuda ja minna koju, pettes nende ootusi, mitte üht neist ei võrgutatud, lihtsalt taheti sooja.
Jessenin armastas jutustada lugu inimesest, kellel rong lõikas jala otsast, aga tema tundis muret sellepärast, et koos jalaga võib kaotsi minna ka saabas, kuhu oli peidetud 25 rubla. Ta noomis näljast isa ja õdesid selle eest, et nood palusid temalt raha…
Revolutsiooni külm ja nälg ei seganud üldist armastust poeesia vastu. Isegi kingsepp, saades teada, et saapad kuuluvad Jesseninile, küsis töö eest kaks korda vähem raha…
AINULT MITTE AMEERIKA!
Isidora Duncan viis oma noore mehe nõukogude Vabariigist välja ja näitas talle suurt maailma – Euroopat ja Ameerikat, mis, nagu talle näis, toidavad tema fantaasiat. Kuid harvad vene poeedid on vaimustatud millestki peale Venemaa. Jesseninile Euroopas ei meeldinud. Ta kirjutas kirjas koju: “Mida on mul öelda selle kohutava väikekodanluse pesa kohta, mis piirneb idiotismiga? Peale fokst-roti pole siin peaaegu midagi, siin õgitakse ja juuakse ning jälle fokstrott. Inimest pole ma siiani kohanud ja ma ei tea, kus tema järele lõhnab. Kohutavas moes on Isand dollar, kunsti peale aga sülitatakse – kõige kõrgemal on music-hall… Las oleme me viletsad, olgu meil nälg, külm… seevastu on meil hing, mis siin on mittevajalikuna antud rendile!“
Erilist vastumeelsust tekitas temas Ameerika: “Ameerika on see hais, kus hukkub mitte ainult kunst, vaid üldse kõik inimkonna parimad püüded. Kui täna hoitakse kurssi Ameerikale, siis kipun mina eelistama meie halli taevast ja meie maastikku… Meie hall taevas pole mingid pilvelõhkujad, mis on siiani andnud vaid Rockefelleri ja McCormicki, vaid just see, mis on kasvatanud meil Tolstoi, Dostojevski, Puškini, Lermontovi…”
HÜVASTIJÄTT
Sergei Jessenin tegi enda lõpu peale 1925. aastal kuulsuse ja edu säras, kirjutades verega oma varem ettevalmistatud värsid:
До свиданья, друг мой, до свиданья.
Милый мой, ты у меня в груди.
Предназначенное расставанье
Обещает встречу впереди.
До свиданья, друг мой, без руки,
без слова,
Не грусти и не печаль бровей,-
В этой жизни умирать не ново,
Но и жить, конечно, не новей.
Teda jumaldati sedavõrd, et maad haaras enesetappude laine. Läheb veel veidi aega ja Jessenin keelatakse ära. Tema luule, mis on tulvil igatsuse, helluse, tundlikkuse ja ärevuse romansilaadset intonatsiooni, lugemine kuulutatakse argpükslikuks nõrkuseks ja isegi kuriteoks.
Tema read on kui paadike, mis hõljub lainetel, paadike, mis lubab igatsust ja suveõhtut, mis on tulvil lillelõhnu; ja hämarust ja kähedaid sosinaid ning pole mingit võimu peale soovide oma.
Kas seda on vähe, et keelata värsid, kas on Nõukogudemaale vaja tundlikke kommunismiehitajaid?
Praegu on olemas hulk uurimusi, mis on pühendatud Jessenini enesetapule, kus püütakse tõestada, et Jessenin ei poonud end üles, vaid tapeti metsikult NKVD kaastöötajate poolt.
Mulle näivad kõik need uurimused väheveenvatena: Jessenin läks surma ise, püüdes leida ühist keelt uue võimuga. Pole saladus, et kõik kirjanikud, kes ei soovinud Venemaaga hüvasti jätta, suhtusid hoolikalt suhetesse elu uute peremeestega – inimesed nagaanidega jõid teed Brikkide ja Majakovski juures, sõpruse üle nendega (nagu talle näis) tundis uhkust Babel, mõnega neist käis läbi ka Jessenin. Geniaalse poeetilise eelaimdusega teadvustas ta, millist hinda nõuavad need nahkmantlid õiguse eest elada ja kirjutada…
KÄSI PÜSTOLIGA
Poeedi peale pole vaja raisata kuuli. Elu lõpul rääkis Bulat Okud˛ava, kuidas teda alandas ja vapustas mingi ninatarga matsliku iseloomuga artikkel: “Okud˛avast pudeneb liiva, kas on talle vaja pöörata tähelepanu!” Me meenutasime Bulatile tema üleilmset kuulsust, seda, et tema luuletusi ja laule hindavad miljonid, kuid tema tuli ikka ja jälle selle solvangu juurde. See oli 1994. aastal, kui matslus ja häbitu laim kogusid uut jõudu.
Aga hiljuti kuulasin ma intervjuud suure baleriini Maia Plissetskajaga, kus ta kinnitas, et kunstnik peab töötama täie jõuga igasuguse võimu ajal, – tantsija aeg saab kiiresti läbi ja on vaja tantsida ja tantsida, kõigel muul pole aga mingit tähtsust.
Jessenin huligaanitses, jõi ja skandaalitses, estetiseerides igaveseks poeedi-joodiku kuju; ta oskas olla julm ja tige, püüdes end sättida nende järgi, kes asusid maad valitsema.
Keegi käis vaatamas mahalaskmisi, keegi lõi uusi kirjanduslikke ühendusi, mis olid orienteeritud võitjatele, keegi ei võinud lihtsalt füüsiliselt muuta oma põhimõtteid – kui ta ei saanud maalt lahkuda, tuli tal, nagu Blokil, lihtsalt maha heita ja surra ilma igasuguse nähtava põhjuseta. Majakovski – tolle aja matslike väljaastumiste kuningas – kirjutas Jessenini surma puhul kõige solvavamaid värsse, kus tundis kadunule kaasa sel puhul, et paradiisis pole joomakohti. Tal endal jäid enesetapuni veel mõned aastad. Ning mõistagi hakatakse edaspidi temagi kohta kirjutama, et tema kätt püstoliga juhtisid vastavad organid.
JÄLJENDAJAD
… Meil armastatakse poeete jäljendada. Eriti armastatakse õigustada oma käitumist sarnasusega geeniuse käitumisele. Mõistagi ei taha keegi jäljendada Aleksander Bloki kohusetundlikkust ja korrektsust, keegi ei püüa saada nii puruvaeseks kui Ossip Mandelshtam, kellelegi ei meeldi Marina Tsvetajeva hüljatus, kuid see-eest on meeldiv endale lubada matslikkust, teades, et see oli omane Majakovskile.
Kui meeldiv on juua, huligaanitseda, märatseda, meenutades, et just nii pidas end nii sageli ülal Jessenin. Tõsi, tal olid veel ka geniaalsed luuletused, mida nad ei tahtnud panna kalevi alla ilma lugejata, ilma rahvata, ilma kodumaata, kuid luuletused pole tänapäeval minev kaup ning need võib unustusse jätta.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti