Sergei Jessenin " Tiigipinnale kuldlehti liibub..."

Tiigipinnale kuldlehti liibub.
Seal neid tiirleb ja vareleb,
nagu hõljutaks liblikad tiibu
lennul kaugele tähele.

see on õhtu, mis kisub mind kaasa.
Kuldne keeris on erutav-hea.
Tuulepoiss kasetüdruku haarab,
tõmbab särgi tal üle pea.

Jahtub org, jahtub hing ja ta hardus,
õhtu siniste lammaste uit.
Üksik kuljus veel ärkab, siis tardub
väikses aias täis uinuvaid puid.

Nüüd ma eriti selgesti tajun
tarka looduse häält enda sees.
Kuidas tahaksin olla nüüd paju,
kelle oksad on kummargil vees,

või siis kuu, kuhjast heinu kes rabab,
ära süüa neid jõudmata.
Ah, kui saaksin veel armastada
vastarmastust nõudmata!