Sergei Jessenin "Õnn"

Õnn, sina rumal! Mu aknad
vaatavad aeda ja puid.
Tiigil nüüd liuglema hakkab
loojang kui punane luik.

Tervitan vaikivat valgust,
kaskede varjusid vees,
katusel hakkide palvust
õhtuste tähtede ees.

Lokkava lodjapuu najal
valeva kleidiga neid
laulab, ja õrnalt see kajab.
Aed ainult lahutab meid.

Lainetav sinirüü õlul,
tuulehool tulla on järg…
Õnn, sina rumal ja võluv,
põskede värskusevärv!