Leebest saab kannataja,
Jõhker saab edasi.
Mul pole isegi vaja
leinata kedagi.
Kahju on enesest pisut,
koertest, kes koduta.
Tee aina edasi kisub.
Kõrtse on roduna.
Mida te sõimate, saatanad?
Kas vähesed elavad nii?
Kui pudelid nõnda sind vaatavad,
siis püksid või panti viid.
Aknad on ähmaselt kõrgel.
Rinnas on põletav vaev.
Leitsakus kooldund ja kõrbend
tänav õõtsub kui laev.
Räpane poiss selles lõõmus
möödujaid uudistab.
Nägu tal elav ja rõõmus.
Nina ta uuristab.
Uurista pealegi, ninna
pista või kogu sõrm.
Hinge vaid torkima minna
ei tohi, sest hing on õrn.
Minagi enam ei torgi.
Nüüd ma pean julgema
korjata kõrtsidest korgid
aukusid sulgema.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti