Küll on tuisk, tont võtaks, taevas ära kaob,
maru valgeid naelu katusesse taob.
Ent ei ükski maru väärata mind või-
saatus südantpidi mind su külge lõi.
***
…
Igast embusest hinge jääb kurd.
Ei mind keegi saa endale päris.
Minu õnn on nii terav ja kurb,
et ta elu mul tükkideks närib.
…
***
…
Kus mul kaotus – nii veider ja rumal!
Veidraid kaotusi elu on täis.
Mul on häbi, et oli mul jumal,
ja on valus, et ilma tast jäin.
Kuldsed kaugele-kadunud ajad!
Elu saastas nad tuhmusid kõik.
Oli jõhkrusi südamel vaja,
et ta kirkamalt põleda võiks.
…
***
…
Ennäe vintsket kuradi turja,
kanda jaksab ka terasest teid.
Mis siis ikka, et elu läks nurja-
põhja on mindud ka enne meid.
…
***
…
Ees sinendavad uued nurmed, salud,
ja punapäike õõtsub loikudes.
Nii muutlikud on hinges rõõmud-valud.
Ma sõidan, mälestusist hoidudes.
…
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti