Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust.
Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega.
Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis. Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said
osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma
kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul.
Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest.
Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli.
Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele.
"Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao." (-Kuskil ajajõe taga-)
Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aega tulevikuski.
Tolle ajastu vaim, tunded, traagika, kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus,
inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt.
1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus.
Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad: Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman ja Mati Vaga,
ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil.
Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep, Boris Kabur, Tõnu Kõiv, Leo Metsar, Ülo Torpats, Mati Hunt.
Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski, Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang, Harald Peep.
Tema loomingus leiame ka palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi.
Siin olid poeedile inspiratsiooni allikaks pikad ja huvitavad vestlused filosoof- füüsiku Madis Kõivuga. Neis vestlustes sai
eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just niikaua, kui seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta.
Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm.
"Eesriiet ei tõsteta kaks korda./ Kui surm hakkab mõtlema, siis on see mõtete surm."
Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega.
Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi.
Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline.
Tsitaat Arne Merilai poolt kirjutatuna luuletajast ja poeedi keelekäsitlusest raamatus "Artur Alliksaar- Päikesepillaja":
"Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata.
Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri- ja paradoksimasinasse
kõlaassotsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt.
Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki./ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see
lingvistiline külm dušš."
Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.
Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet.
"Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao." (-Kuskil ajajõe taga-)
...need Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka- Tamme
kalmistul Tartus.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti