Artur Alliksaar (1923-1966) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija

Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit.
Suuri sõnu säilitab õhkki.(Luuletus “Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks”, 1968)
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
(Luuletus “Aeg”, 1964)
Tragöödiad toidavad rahva eneseteadvust.


Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.
Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust.
[—]
Kui lapsikud on lootused!
Mõelda ainult — niiviisi lummata ja lummata!(Luuletus “Veendumus”)
Valu on valitute privileeg.
Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis
                     palju enamat kui aru. [—]
Otsides tõde lammutasime poole laotust ja viskasime laiali
                     virmaliste virnu.(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Aknad on piilumiseks.
                     Ellu.
Uksed on lahkumiseks.
                     Surma. [—]

Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,
et elu on minek piki pimedaid, kõledaid
                     koridore, kuhugile jõudmata.
                                         Mul ei ole jõudu seda uskuda...(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Lihtsalt alatu oleks end mitte tunda õnnelikuna,
kui ollakse suuteline nii palju kannatama.(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)
Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla...
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustanud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.(Luuletus “Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”)
Kannatused kannatagu veel veidi.
Mured murdku pead, miks me neist nii vähe välja teeme.
Miski pole parem kiikumisest!(Luuletus “Kiigelaul”)
Etteheited tõukame tagasi.
Tagamõtted lükkame edasi. [—]
Hooled hoiame homseks.
Tusad tulgu teine kord.


Pisikirgesid on raskem rahuldada kui suuri.
Pisimured piinavad tülgastava järjekindlusega.
Pisiseigad määravad sündmuse saatuse.(Luuletus: “Olematus võiks ju ka olemata olla”)

Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe.
                     Enamasti lepime lähimaga.
                                     Enamasti lepime lühimaga.
                                                         Enamasti lepime tühimaga.(Luuletus: “Olematus võiks ju ka olemata olla”)

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.(Luuletus “Neli etüüdi”)

Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.(Luuletus “Neli etüüdi”)
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.(Luuletus “Aeg”, 1964)
Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, — kas mõttetult leegitseda
                                                                     või leegitult mõtiskleda.(Luuletus “Alternatiive”)

Alkeemias ei oleks vähimatki halba,
kui kuld ei kõliseks nii kuradi kunstlikult.(“Olematus võiks ju ka olemata olla”, 1968)

Suur on see, mis särab end säästmata.(Luuletus “Improvisatsioone harfil”)